Pages Menu
Categories Menu

Kiiu ajalugu – „Kiiu Lugu“

Eessõna ja sisukord

Mõte koostada raamat ja koondada seni laialipillutatud teave Kiiu ajaloo kohta tekkis 2009. aasta lõpul. Järgmise aasta jaanuaris esitas MTÜ Kiiu Arendus PRIA Leader-i rahastusvooru projekti „Kiiu ajaloo talletamine ja jäädvustamine”, mille kohaselt antakse välja Kiiu ajalugu puudutav trükis. Idee tekkimise hetkest on tänaseks möödas pea kolm aastat. Raamat on valmis ja materjalid saadaval internetis. Raamatu valmimise tee on olnud pikk ja käänuline. Kui algul tundus, et aega on piisavalt, siis tegelikkuses olime me lõpuks suures ajahädas, eelkõige tingituna sellest, et materjalide hankimine – töö arhiivis ja mälestuste üleskirjutamine, on olnud aeganõudvam, kui arvasime. Alati on lõpuks tunne, et midagi jääb ikka kirjutamata. Kavatseme täiendavaid mõtteid pidevalt internetis avaldada. Loodan, et raamat aitab saada aimdust, mida kujutab ennast Kiiu, milline on olnud tema roll läbi ajaloo, kuidas on tekkinud ja arenenud piirkonna majanduslik keskus, kuidas ja millal on alguse saanud kool, talud ja vald. Kuidas on Kiiu olnud seotud Kuusalu kihelkonna teiste osadega ja kirikuga ning milline on Kiiu tänapäev. Töö raamatuga aitas mul jõuda äratundmiseni Kiiu tähtsusest ning mõista, et ta on tõesti üks kiiduväärt maa ja kiiduväärt elukoht, nii nagu tema nime võiks tõlgendada F.J. Wiedemanni järgi.

Tahan tänu avaldada Leader-i programmile ja Arenduskojale, Ökokratile, Kolga muuseumile ning Valdo Praustile, Ott Sandrakule, Kaisa Linnole, Anu Karjatsele, Ilma ja Heldur Italile, Urve Niilsonile, Maila Tammele, Leelo Seeboldile ja Heiki Roobergile. Ilma teie abita poleks seda raamatut sündinud.

Urmas Kirtsi

raamatu “Kiiu Lugu” idee autor ja koostaja

Mida kujundab endast Kiiu?

Ott Sandrak ja Urmas Kirtsi

Kiiu alevik on tänase Kuusalu valla ja kunagise kihelkonna üks suurematest ja tähtsamatest asulatest (2012. aasta seisuga oli seal 830 elanikku). Aga kas Kiiu on püsinud selles rollis kogu oma ajaloo vältel? Etteruttavalt tuleb tunnistada, et just nõnda on see olnudki: Kiiu koos oma oluliste naabritega on ikka toiminud nii kunagise kihelkonna kui selle hilisemate valdade ühe kõige kaalukama keskusena. Põhjuseks on olnud ennekõike hea asukoht keset ulatuslikke viljakaid põlispõlde ja rahvarohkeid elujõulisi külasid Põhja-Eesti tähtsaima maantee ääres, parajal kaugusel linnadest, metsadest ja merest ning kihelkonnakeskuse (olgu siis selleks muinasajal Kuusalu Pajulinn või hilisemal ajal Kuusalu kihelkonnakirik) vahetuses läheduses.

Rääkides Kiiust mõtleme me läbi erinevate aastasadade erinevates suurusjärkudes. Muinasaja lõpu ja ristisõdade järgne Kiiu koosneb tõenäoliselt kolmest naaberkülast, millest ühele jääb see edaspidi Sääreküla kõrval paralleelnimeks. Sama küla maade lõunaossa rajatakse millalgi keskajal Kiiu mõis. Eestiaegse maareformiga asundustaludeks jagatud mõisast saab Kiiu asundus, mis on nüüdseks juba ammu nii visuaalselt kui juriidiliselt Kiiu vanakülaga ühte sulanud. Aga Kiiu ei piirdu üksnes samanimeliste kokkusulanud mõisa ja külaga, sest nii nagu muistsel ajal moodustas see ilmselt koos oma kahe naaberkülaga (Mäepea ja Allika) suurema terviku ehk ühise sarase või vakuse, nii ka hilisemal mõisa-ajal on Kiiuga olnud tihedalt seotud üle tosina küla, mis enamjaolt aja möödudes kujunesid üheskoos Kiiu vallaks ning pärast piiri- ja nimemuutusi Kuusalu vallaks. Need külad omakorda jagunevad mitutpidi: nii maaküladeks kui rannaküladeks, nii muinasaegseteks põlisküladeks kui mõisaaegseteks asundusküladeks; nii küladeks, mis on püsinud läbi aegade samas kohas, kui küladeks, mida on mõisa tahtmist mööda sinna-tänna liigutatud; nii küladeks, mida on küllalt uuritud ja kirjasõnas kiidetud, kui küladeks, mille ajalugu on sisuliselt uurimata ja mille kohta kirjasõnast on raske leida isegi põhiandmeid; nii küladeks, mis tulevad tuttavad ette igale Eesti inimesele, kui küladeks, mille olemasolu võib osutuda üllatuseks isegi omavalla elanikule. Niisiis on Kiiu mõisaga olnud läbi aegade seotud järgmised maakülad: Kiiu/Sääreküla, Mäepea ja (Pirsu)Allika – tõenäoline muinasaegne või vähemasti keskaegne algne asustustuumik; Kuusalu põlisküla (vaheaegadega keskajast saadik) ja Hirvli (keskajal ajutiselt); Põhja (kasvas kokku rannalähedastest hajataludest – Lõpeveski, Kurblu, Leegisoo jt), Kupu (eelkäijaks Maidu karjamõis ja seejärel Sõitme lõunapoolsed talud), Ilmastalu (algselt Lihukõrve), Rehatse (kasvas samuti välja lõunakaare metsataludest) ja Külmaallika (algselt Võllaskatku) – kõik viis niisiis hilisema tekkelooga asunduskülad; ning rannaküladest Salmistu, Haapse, Kullamäe, Tammistu, Leesi ja Kiiu-Aabla. Viimastest on Kiiuga kõige kestvamas ja tihedamas ühenduses püsinud Salmistu, esialgu küll ilmselt ainult selle idapoolne ots siinpool Murru oja. Selle lääneotsa talud kuulusid Valkla maadele, tulles Kiiu alla alles 1880.aastal, mil Kiiu omakorda loobus alates Rootsi ajast eksklaavina Valkla randa aretatud Haapsest ja Kullamäest. Randa Salmistust Loo jõe suudme ehk Andineemeni tuntigi vanasti Kiiu rannana. Kolm Juminda poolsaare läänekalda kaluriküla esinevad (samuti eksklaavi kujul, sedapuhku keset Kolga maid) Kiiu valdustena keskajast Vene ajani, ent siirduvad siis (tagasi?) Kolga alla ning tavapäraselt on neid ikka käsitatud osana Kolga rannast. Üksnes Kiiu-Aabla, Kolga-Aablale vastanduv nimi, on jäänud tunnismärgiks omaaegsetest sidemetest. Keskajal kuulus Kiiu mõisale ja külale ka ühine kalastusõigus Kõnnu rannas sealse (ja kogu kihelkonna) vanima kaluriküla Pärispea vetes, küll aga mitte nimetatud küla ise, nagu ajuti on põhjendamatult arvatud.

Kiiuga seostuvad veel ka oma saared. Kunagi oli neid kokku viis, tänaseks on järel neli: Pedassaar, mil sama saatus Salmistuga, Põhja- ehk Väike- ja Lõuna- ehk Suur-Malusi koos Vahekariga, mis on tänaseks kõik kolmekesi sattunud millegipärast Jõelähtme valda, ning nüüdseks mandriga kokkukasvanud Kurblu laid. Kurblu oli veel XX sajandi kolmekümnendate aastate lõpus eraldi saar keset Kiiu randa ja koguni riikliku tähtsusega linnukaitseala.

Pealekauba on Kiiuga olnud seotud paar karjamõisa (Räägu ja Maidu) ning hulk üksiktalusid (veski- ja kõrtsikohad, mõisakäsitööliste ja –ametnike niiöelda ametitalud, metsavahikohad ja metsapered), millest mõned jätkavad hajataludena, mõned on kasvanud koguni küladeks, mõned aga sootuks haihtunud.

Kiiu nimest

Kiiu on üks Kuusalu kihelkonna väheseid olulisi toponüüme, mil puudub ametlik ehk üldomaksvõetud seletus. Teiste külade nimed on üldjuhul kas joonelt mõistetavad (Allika, Mäepea, Külmaallika, Põhja, Tammistu jpt) või vajavad natuke nuputamist, murde- ja unarsõnade meenutamist ning vanemate kirjapiltidega kõrvutamist, olles jõukohased mõistatused ka asjaarmastajatest kohanimehuvilistele (Kuusalu, Salmistu, Leesi, Aabla, Pärispea jpt). Kiiu on aga seni jätnud kimbatusse koguni asjatundjad. Kaasaegne arusaamatu nimekuju on seni edukalt varjanud oma algse tähenduse saladust. Võimaluse, et see sõna pärineks mõnest muust kui eesti keelest, võib julgesti kõrvale heita. Veel vähem oleks pihta hakata oletusega, et see kena lühike ja kohalikule keelepruugile iseloomulikult käänduv sõna (näiteks: elan Kiius, tulen Kiiust, lähen Kiidu, mitte Kiiusse ega Kiiule) polegi kunagi midagi tähendanud: see oleks vastuolus kõigi maade ja rahvaste kohanimetavadega. Kuidagi ei saa ka kurta, et Kiiu nimi poleks piisavalt varakult (või piisava sagedusega) dokumenteeritud. Risti vastupidi – esmamainimise ajaloolises pingereas kuulub Kiiu nii Kuusalu kihelkonna kui ka tänase Kuusalu valla külade esikümnesse. Kõigi nende (Kiiu, Kuusalu, Kaberla, Valkla, Hirvli, Sigula, Kahala ja Uuri, vahepeal haihtunud Kullava ja Kalamäe, ning Jõelähtme kihelkonnast lisandunud Rummu ja Saunja) nimed on jäädvustatud juba Taani hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus, mis juhtus ilmselt mitte varem kui 1219. aastal ja mitte hiljem kui 1241. aastal. (Täpsuse huvides olgu osundatud, et koos nende siitkandi vanimate teadaolevate toponüümidega leidsid ülesmärkimist ka Rebala kui muinaskihelkond, kuhu kõik need külad toona kuulusid, ning Kolga, mille teine nimi olnud Põdratu, mis aga ei tähistanud ei mõisa ega küla, vaid kihelkonna idaotsa ja sealsete külade kooslust.)

Esimesele nimekujule Kithae järgnevad ajaliselt Kyde, Kide, Kydo, Kidy, Kidto, Kydho, Kida, Kyda, Kydu: kõik muidugi muukeelsetes tekstides, kusjuures kaks eelviimast XVII sajandi lõpust esinevat varianti jäävad kehtima võrdväärsete ametlike nimekujudena kaasaegses saksa keeles ning transkribeerituna ka tsaariaegses vene keeles. (y-tähe abil üritati varem rõhutada i-hääliku pikkust, hiljem muutus see rohkem moeasjaks, kohe kindlasti ei hääldunud see aga ü-na.) Rootsi ajast pärinevad ka Kiiu vanimad üleskirjutused puht-maakeelse kohanimena, esialgu loomulikult vanas (Kio – 1672.a) või suisa saksapärases (Kieho – 1674.a) kirjaviisis. Mõlemal juhul on jäädvustatud juba tänane kõlapilt, väikese mööndusega nimede lõpusilbi o ja u vahelise üle-eestilise tänaseni kestva segaduse asjus, mida saksa kirjatargad kaldusid lahendama ikka o kasuks. (Kaasaegse eestikeelse kirjapildini jõudmiseks tuli aga Kiiul ära oodata oma tulevase hingekarjase Eduard Ahrensi väljatöötatud uus kirjaviis, mis sündis teadupoolest keset Kiiu maid Kuusalu pastoraadis.) Nime esimene silp on niisiis osutunud püsivaks läbi aegade ja keelte, varieerudes üksnes tähevaliku raames, paraku aga mitte teine silp, mis raskendabki sõna algkuju taastamiskatseid. Suurimad kõikumised torkavad silma lõpusilbi täishääliku osas, millest tahaks kangesti järeldada, et äkki seal ongi olnud maakeeli kõik see aeg u, mis sakslase jaoks tundub nii silmale kui kõrvale harjumatu ja nõuab asendamist millegi muuga, üldjuhul aga o-ga. Mis puutub vanimasse kirjapilti, siis tundub, et asjassepuutuvad Taani kirjatsurad rakendasid kaksiktähte ae mitte niivõrd ä-hääliku vastena, kuivõrd (kuri)tarvitasid seda kõikvõimalike neile segasteks jäänud vokaalide tähistamiseks, eriti rõhututes järgsilpides. Sarnased lood on ka kaksikkonsonandiga th (mis kindlasti ei hääldu ei tänase eesti ega ammugi inglise keele kohaselt), mida on samuti kasutatud niiöelda augu täiteks, sedapuhku kahtlaste kaashäälikute korral, sealjuures silmatorkavalt tihti selle asemel, et kirjutada lihtsalt d-täht.

Kokkuvõttes julgeks oletada, et XIII sajandi alguse maakeelne kõlapilt oli Kiidu või Kiido. D-häälik paistab olevat sealt ajapikku (ilmselt seoses nime algtähenduse ähmastumisega) kaotsi läinud, tuletades ennast meelde vaid sisseütlevas käändes –Kiidu, säilides aga saksakeelses pruugis suupärasema häälduse huvides ja ühtlasi kirjasõna toel. (Analoogilisi näiteid, kus just saksa keeles on konserveerunud ürgsem nimekuju, leidub Eesti toponüümikas hulgem.) Arvestades kõike eelnevat ning tõsiasja, et eesti asulanimed on üldjuhul vormiliselt ainsuse omastavas käändes, jääb üle järeldada, et Kiiu on moodustunud mitte hüpoteetilisest sõnast kiid (mis käänduks sarnaselt sõnadega hiid ja riid), nagu kipuks esimese hooga arvama, vaid siiski sõnast kiit (mis käändub nagu liit või Tiit). Viimane vaatab küll vastu uuematest õigekeelsussõnaraamatutest kiituse ja kiitmise sünonüümina, on aga omaette sõnana igapäevasest keelepruugist sama hästi kui välja langenud ning leiab tarvitust peamiselt liitsõnade osana: heakskiit, takkakiit, kiidusõna, kiidukõne, kiiduavaldus, kiidulaul, kiidukukk jt, millistest pooled on pigem halvustava alatooniga.

Hoopis teine pilt avaneb vanast heast Wiedemanni sõnastikust, kuhu on talletatud kogu rikkalik eesti sõnavara nüüdseks pooleteistsajandi taguse seisuga. Kiit osutub ülimalt produktiivseks ja nüansirohkeks nii sõnana kui sõnatüvena, kusjuures tuletised ja kasutusnäited on valdavalt positiivse mõistelaenguga. Muu huviäratava hulgas leiab sealt kõnealusele sõnale veel kaks kõlaliselt tähelepanuväärset sünonüümi – kiide ja kiidus–mõlemad tänase seisuga unarsõnad, sõnapaari suur kiitus! – ootuspärase vastega suur tänu! ning väljendi Ei kiidumaad ole meile, mis ümberöelduna tähendanud, et meie maad pole miskid erilised, st eriti head. Kiiu kandis aga olid ja on üsna head põllumaad, teisisõnu kiiduväärsed maad ehk kiidumaad!

Ometi jääb veel ka teine seletusvõimalus: Eestis (ja mitte ainult Eestis) on olnud laialt levinud komme nimetada talusid, mõisaid ja külasid nende rajajate või kunagiste peremeeste järgi. Pole välistatud, et ka Kiiu on saanud nime samal moel. F.J. Wiedemann toob igastahes ära naisenime Ki(i)do, mis on ilmselt eesti algupära, meesvastet tal sellele kõrvale panna ei olnud. Eesti teenekaim isikunimede uurija Edgar Rajandi teab kinnitada, et seda nime olla kandnud nii mehi kui naisi, kuid täpsemaid seletusi pole temalgi olnud esitada. Muistse samatüvelise poeglapse nimena võiks kõne alla tulla vahest siiski Kiit, mis käänduks nii nagu keskajast kindlalt teadaolev (ning XX sajandil taaselustatud) eesti mehenimi Koit. (Viimane on muide jäädvustunud ka kõikvõimalikes kohanimedes, millistest esijoones meenub Koitjärve, mis toob omakorda meelde Lõuna-Eestist Kiidjärve.) Kas eelistada Kiiu võimaliku algse nimekujuna Kiiduküla või Kiidu küla, on juba maitse asi, kusjuures tegelikult üks ei välista teist ja kõlab ikka ühte moodi.

Ka Sääreküla nimelugu on jäänud segaseks. Kui Kiiu esineb kirjalikult alates XIII sajandist, siis Sääreküla ilmutab ennast esmakordselt alles 1517. aastal. Selleks ajaks on möödunud ligi sada aastat Kiiu mõisa mainimisest kõrvuti samanimelise külaga. Siit võiks oletada, et Sääreküla on kas see osa Kiiust, mis jäi mõisastamata, või pigem asundusküla, kuhu koliti kõik need pered, kelle maad mõisastati. Juhul kui kogu vana Kiiu jäi lõpuks mõisa alla ja selle kõrvale tekitati uus küla, muutub tunduvalt tõenäolisemaks ka uue nime mängutulek. Sääreküla (hüüd)nimi võis tekkida põhjusel, et mõisa sunnil pidid inimesed lahkuma oma endistest elukohtadest ehk tegema sealt sääred. Mitte kõige paremakõlaline nimi ei osutunudki kuigi pikaealiseks. 1884. aasta kaardil on see siiski veel olemas, paigutatuna Härma talust umbes poole versta jagu põhja suunas. Sääreküla nimi haihtus tõenäoliselt maade kruntimise käigus XX sajandi alguses. Ka talunimedes pole Sääre-nimi säilinud. Ürgne ja elujõuline Kiiu nimi jäi peale – igati kiiduväärt tulemus.

Kiiu kohast Kuusalu kihelkonnas

Kuusalu kihelkonna/valla struktuur on püsinud stabiilsena ligi tuhat aastat: kaksikkeskus Kuusalu-Kiiu ning tiibadel tasakaalustavalt Valkla ja Kolga. Igaühega neist on Kiiu olnud seotud isemoodi. Kiiu ja Kuusalu vahemaa teineteisest parasjagu veidi rohkem kui paar versta ning omavaheline funktsioonide jaotus on välistanud ühe suure totaalselt domineeriva keskasula tekkimise. Samas mõlemad on kasvanud silmnähtavalt just teineteise suunas ning nende vahel Rihumäel jõuliselt arenenud hoonestusala moodustab nüüdseks olulise ühenduslüli Kiiu-Kuusalu traditsioonilisel teljel. Kuusalu kirik ja pastoraat koos oma väheste maade ja talupoegadega asusid sajandeid kaksik-enklaavina keset Kiiu mõisa aina kosuvaid valdusi. Kiriku patronaadiõigus (pastori valik ja muud eesõigused, aga ka kohustused) oli läbiaegade seotud Kiiu mõisaga. Alates mõisnike eestkostest sõltumatute, nüüd juba tõeliselt omavalitsuslike valdade loomisest 1866. aastal sulandatakse pisike Kuusalu kirikuvald enesestmõistetavalt seda ümbritsevasse Kiiu valda. Järgnev valdade ühendamislaine 1891. aastal toob kaasa juba täiemõõdulise Valkla valla liitmise Kiiu külge. Kahe naaberkogukonna saatus on põimunud korduvalt nii varem kui ka hiljem ning just sealsed põlispõllud moodustavad tänagi silmnähtavalt kogu kihelkonna kõige avarama ja võimsama viljelusmaa massiivi. Kiiu kanda on olnud läbi sajandite Kuusalu kihelkonna agraarse lääneosa keskpunkti roll, mis joonistub eriti selgelt välja 1938.aasta vallareformiga, mille tulemusena ühinetakse Kodasoo vallaga, kuhu juba varasemast kuulub ka kunagiste Kääniku ja Rummu mõisate maid ja inimesi. Vallamaja jääb vanaviisi Kiidu, aga valla uueks (kompromiss) nimeks saab Kuusalu.

Kolga on teadupoolest suurema osa oma ajaloost olnud kihelkonna metsase ja merelise idaosa keskuse rollis. Samas ligi poole mõisa-ajast on Kiiu ja Kolga (koos juurde moodustatud Loo ja Kõnnu mõisatega) olnud ühtedes kätes, kujutades endast kolossaalset tervikvaldust, oma erilise põhiseadusega Kolga fideikomissi ehk majoraati. Mõisa-ajastu viimastel sajanditel oli Kolga majoraat Eesti alade suurim eramaavaldus. Kolme Balti kubermangu peale oli sellest vaid üks veel suurem – Dundaga Kuramaal. Vääraks osutub kujutelm, et kogu seda hiigelmajapidamist juhiti operatiivselt Kolgast ja Kiiu olnuks justkui miski karjamõisa staatuses. Majoraadihärrad, olgu nad De la Gardied või Stenbockid, tegelesid oma nelikmõisa otsejuhtimisega üksnes erandkorras, kui hädavajadus neid selleks sundis. (Kaugjuhtimise teel olid ju edukalt valitsenud oma Kolga latifundiumi ka selle varasemad peremehed – Roma klooster ja Taani kuningad.) Kogu normaalaja olid nõndaviisi siis nii Kiiu kui ülejäänud mõisad (sh ka esindusliku residentsina väljaehitatud ja sellisena regulaarselt pruugitav Kolga) vähemkuulsate härrade, tihtilugu sugulaste-hõimlaste käes rendil. Kiiu mõis koos juurdekuuluvate küladega oli Kolga majoraadi põllumajanduslikult kõige tõhusam ja tulusam tootmisüksus. Arvestades selle vanust (Kiiul on kihelkonna kümne mõisa hulgas kõige pikem ajalugu) ja suurust ning võimekust, võib Kiiut vabalt käsitada ühtlasi kogu kihelkonna tähtsaima mõisana. Ka külade areng ja kasv on olnud kõige intensiivsem ja dünaamilisem just ümber Kiiu, sellega kannatavad võrdluse välja vaid Kolga ja Kõnnu, sedagi ennekõike tänu tsistertslasteste silmnähtavalt tulemuslikele tõsimeelsetele pingutustele vastristitud metsakolka ja kõnnumaa ning veelgi metsikuma inimtühja ranniku tsiviliseerimise nimel.

Siinkohal olekski sobilik ülevaatlikkuse ja võrreldavuse huvides loendada kõik kihelkonna mõisad. Kolga ja (Kolga-)Kõnnu on majoraadi hiigelvaldused mitme eriaegse abimõisa – Kõrveveski, Kahala, Kalamäe, Luuba, Kemba ja Kimbalu ning arvukate maa- ja rannaküladega, ent valdavalt metsaste ja muidu viletsate maadega. Seetõttu on seal põhituluallikaks läbi aegade olnud ehitus- ja küttematerjalide tootmine ja väljavedu linnadesse. Kolga on esialgu Kiiule ida-, hiljem aga kagunaabriks. Loo(mõis), mida on saksapäraselt Uue-Kolgaks või lihtsalt Uuemõisaks kutsutud, on Kiiu kirdenaaber ja majoraadi väikseim mõis ühe ranna- ja mõne maakülaga – Andineeme, Sõitme, Soorinna ja Muuksi (peale viimase kõik üsna hilised nähtused) ning kõrvalmõisaga Tsitres, milline hiljem, juba Eesti uhkeima suvemõisana, viiakse üle Kolga alla. Valkla, Kiiu loodenaaber, on ühe samanimelise maakülaga, mis aga see-eest nii XIII kui XXI sajandil, st nii enne kui pärast mõisa-aega osutub kihelkonna suurimaks külaks. Lisaks on Valklal paar karjamõisa ja tagasihoidlikud rannavaldused, kuhu ilmselt Tsitre innustaval eeskujul aretati suvemõisaid. Kodasoo on kahe eelmisega samas suurusjärgus, ühe maa- ja ühe rannaküla – Kaberla ja Kaberneemega ning Rammu ja Koipse asustatud saartega. Kääniku on vormiliselt küll rüütlimõis, kuid valdava osa oma lüheldasest ajaloost sisuliselt Kodasoo kõrvalmõis ja praktiliselt karjamõisa staatuses, ilma küladeta ja korraliku keskuseta. Suru on ühe samanimelise külaga väikemõis keset metsi kihelkonna äärealal, osalt naaberkihelkonnas Kadrinas, vanuselt noorim. Vahetas pidevalt peremehi. Koitjärve on Tallinna suhteliselt hiline mittepõllumajanduslik metsamõis ühe samanimelise väikese laanekülaga ja ilma õige mõisasüdameta. Kuusalu kirikumõis on ilma ühegi külata. Alevikuna alles XX sajandi nähtus, seegi suuresti kunagiste Kiiu maade peal, nagu muide kalmistugi.

Tänapäevaks Kuusalu valda maandunud Kiiu edelanaaber Rummu väikemõis, koos Tohilaka karjamõisa ning üheks sulanud Saura ja Saunja küla ning Neeme ja Ihasalu rannaküladega, kuulus enamjaolt aga hoopis Jõelähtme kihelkonda. Tervikpildi huvides tuleks ära nimetada ka Kiiu lõunanaaber, igati esinduslik Anija rüütlimõis Harju-Jaani kihelkonnast, seda enam, et tollega seotud Härmakosu küla jääb Kuusalu kihelkonna piiresse. Sama seis on ka Jägala mõisa ja Pillapalu külaga. Teisalt peaks aga osundama asjaolule, et nii mõnedki tänase Kuusalu valla idapoolsed külad ja alad on kuulunud vanasti Virumaa Kadrina või Järvamaa Ambla kihelkonda ning olnud seotud Palmse (osaliselt Vihasoo; Tammispea, Joaveski, Valgejõe), Tõdva-Kõnnu (Tõreska), Udriku (Pala kõrvalmõis, hilisem asundusküla) või Lehtse (Kolgu) mõisaga. Samas Valkla ja Kodasoo kunagised rannakülad ja väikesaared on tänase seisuga Jõelähtme ning suurem jagu Koitjärve metsi ja maid Anija valla halduses, mistõttu võib nentida, et Kuusalu vald on võrrelduna Kuusalu kihelkonnaga justkui nihkunud natuke ida poole.

Kiiu mõisa rahvastiku tihedus oli ilmselt majoraadi suurim, ikka eelkõige tänu heale põldude kvaliteedile. Majanduse edendamisel tuli kasuks lähedus peamisele teele –Narva postmaanteele ja sedapidi maakonna- ja kubermangulinnale Tallinnale, mille tarbimis- ja toorainevajadustega ning tööstuste ja sadamaga seondusid avarad turustus- ja varustusvõimalused. Oma lähisadamakoht oli Salmistus ning lausa laevasadam Tsitres, kuhu rannasõiduliinide reisiaurikud suvehooajal vähemalt paar korda nädalas sisse põikasid, tehes hiljem peatusi ka Valkla ranna või Salmistu reidil. Mere peal sõideti siinkandis ennevanasti päris palju ka talvel: kui jää kandis, siis lõigati ikka otse, nagu ka üle jõgede-järvede, soode ja rabade. Suuremad veosed – viinavoorid, metsaveod ja kõiksugu küüdikohustused olidki ju talvised tööd. Rannaelu ei piirdunud ainult kala- ja hülgepüügi, laevaehituse, navigatsiooni ja supelsakstega. Kõige olulisemale kohale kippus ajuti hoopis salakaubavedu, mille kuldaegadeks olid Krimmi sõja aegne mereblokaad, mil veeti peamiselt soola ning Soome kuiva seaduse aastad, mil põhikaup oli loomulikult piiritus. Ühel või teisel kujul õilmitses salakaubandus (ja ka rannarööv) varasematel sajanditel tegelikult kõik see aeg, pakkudes sealjuures hämmastavaid näiteid mõisahärrade ja talumeeste solidaarsest koostööst. Aktsioonis olid enamasti muidugi randlased, aga alatasa jagus ka maakülade poistele alltöövõttu. Eesti kuulsaima piiritusekuninga Eduard Krönströmi ehk lihtsalt Leesi Kalda-Eedi esivanemad on ilmselt põhiliselt Kiiu mõisa hingekirjast.

Riigivõim üritas loomulikult tugevdada merepiiri valvet. Kiiule lähemad randrüütlite kordonid kerkisid Kaberneemele, Andineemele, täpsemalt Samulisse ja loomulikult Tsitre sadama kõrvale. Huvitaval kombel ei ehitatud neid ei Salmistusse ega Jumindasse, küll aga Loksa sadamasse ja Pärispeale. (Ometi osutus nii tsaariaegne kui eesti- ja isegi saksaaegne piirivalvamine tagantjärele täielikuks lapsemänguks võrrelduna nõukoguliku raudse eesriidega, mis lõikas ka Kiiu aastakümneteks ära nii merest kui traditsioonirohkest loomulikust suhtlusest meretaguse naabermaaga.) Politseilised õigused ja kohustused pani omaaegne seadus mäletatavasti mõisaomanikele, konkreetsemalt olid need jamad tavaliselt delegeeritud rentniku ja sealt omakorda edasi opmani kaela. Kogu kihelkonna peale oli siiski ka üks pärispolitseinik: urjadnik resideeris Kolga mõisas.

Kiiust mõistlikul kaugusel kulges hiljem ka raudtee, mis ehitati küllap Rootsi eeskujul strateegilistel kaalutlustel rannikust (ja ka postimaanteest) targu tublisti sisemaa poole. Ühendust peeti põhiliselt Raasiku ja Kehra jaamade kaudu. Lähim hobupostijaam oli esialgu Kahalas, pärast raudtee tulekut Raasikul ja Eesti ajal suisa Kiiu mõisas. Hiljem asendas seda postkontor asukohaga samas, kus kunagi oli mõisa maanteekõrts, kustkaudu suurima tõenäosusega käiski sidepidamine enne korrapärase postijaamade keti väljaarendamist – üks ring sulgus. Kiiu sai üpris varakult ka telegraafi- ja telefoniühenduse, esimese Kolga ja Rakvere, teise lisaks ka Haljava kaudu. Kihelkonnaarst ja -apteek töötasid kirikumõisa juures.

Kihelkonnakeskusesse koondus ka suurem osa seltsielu ja muid ühiskondlikke ettevõtmisi, samas kui puhtmajanduslik ühistegevus oli rohkem hargnenud kohtadele. Loomulikult jätkus kõike seda ka Kiidu, eriti omariikluse aegadel. Kiiu ümbruses oli tänu kiriku lähedusele ja järjestikustele autoriteetsetele kirikuõpetajatele suhteliselt hea haridustase ja seetõttu ei olnud siinkandis kuigi populaarsed mitmed oma aja moodsad hullused nagu Valge Laeva ootamine, ülepeakaela soojale maale rändamine või keisriusku kippumine. Prohvet Maltsveti Kuusalu-aastate jutluste sagedaseks kohaks oli Võnsi (pikki aegu Kiiu mõisa kupjatalu), kuid kuulajaiks põhiliselt kaugemate rannakülade vaesemad inimesed, kelle hulgast tuli hiljem ka väljarändajaid ja usuvahetajaid.

Küll aga oli siinkandi maakülades õige aktiivne hernhuutlus ehk vennastekogudusliikumine. Hernhuutluse käsitamine üksnes vagatseva usuliikumisena, millega pealegi kaasnes tagantjärele tarkusena kahetsusväärne, ent toona vabatahtlik lahtiütlemine pärandkultuuri värvikamatest nähtustest (poolpaganlikest kommetest ja uskumustest, nõidumisest ja ohverdamisest, rahvalaulust ja -tantsust, torupillidest ja külakiikedest, toretsevatest rõivastest ja ehetest) poleks aga ei õige ega õiglane. Tõsi ta ju on, et just vennasteliikumisest eemalejäänud Kuusalu rannakülad osutusid hiljem igasugu ürgsema rahvaloomingu, esivanemate kombestiku ja murdekeele, aga ka ainelise pärandi tõeliseks varasalveks. Seetõttu on folkloristide, keele- ja rahvateadlaste saak olnud alalhoidlikest rannaküladest ülirikkalik ja uuendusmeelsematest maaküladest selle kõrval enam kui tagasihoidlik. See selleks. Vennastekoguduste vaieldamatu saavutus oli talupoegade eneseteadvuse ja omaalgatusliku ühistegevuse ärgitamine (reeglina võimude kiuste) ja sellest saadavad kogemused, mis kulusid marjaks ära hilisema mitmekesise ilmaliku seltsielu edendamisel nii kultuuri, majanduse kui ka pärastpoole poliitika vallas. Ka oli liikumise kaheldamatuks plussiks lugemisharjumuse ja eriti just kirjutamisoskuse (ka tõlkimise) arendamine, kuna vendade kirjavahetus kujundati lausa omaette kõrgeltväärtustatud traditsiooniks. Samuti lugemisvara soetamine (nii isiklikuks kui ühiseks kasutuseks), koorilaul ning karskusliikumine olid kõik seotud algselt hernhuutlusega. Karskusega käis loomulikult kaasas säästlikum elulaad ning tublim töökus. Karskusseltsid olid aga venestusajal mäletatavasti üks väheseid võimalikke rahvuskultuuritöö vorme. Muide, enamik meie rahvusliku liikumise suurmehi nii ärkamis- kui järelärkamisajal oli puha vennastekoguduse taustaga: Fr.R.Kreutzwald, J.W.Jannsen, J.Hurt, C.R.Jakobson, V.Reiman, J.Tõnisson jpt. Kokkuvõttes oli vennasteliikumine ikka edasiviiv ja samas ka stabiliseeriv ühiskondlik tegur ning vennaste palvela Kuusalus (teatavasti juba teine samal kohal, ehitusaastad vastavalt 1818 ja 1935) on kahtlemata üks oluline kohaliku ajaloo mälestis.

Kiiu paikneb suure maantee ääres, mis on ikka ja jälle osutunud ka sõjateeks. Seetõttu pea kõik sõjad, olgu Liivi-, Põhja- või Vabadussõda, on tabanud ka Kiiut. Samas ei ole teadupärast toimunud siin ühtegi suuremat lahingut. Ainsad erandid laiemast lähikonnast on Vabadussõja rinde peatumine ja murdelahingud Valkla kandis ning II Maailmasõja tõrjelahing 21.09.1944 Kahala kandis. Lagedad väljad, tasane maastik ja suurte jõgede vm veetakistuste puudumine pole vast soodustanud strateegilise ülekaalu saavutamist ja targem on olnud lahinguid lüüa kusagil mujal. Siiski Põhjasõja purustused olid siinkandis tõenäoliselt suured ja sellest tulenevalt ka inimkaod. Kiiust oli nagu varemgi võimalik pageda sõja jalust Revali müüride ja vallide varju, kuid sellega kaasnes suurenenud võimalus kooleda katku. Paljudele oli pääseteeks põgenemine lõunapoolsetele soosaartele ja mujale padrikutesse või siis hoopis üle mere, kasvõi väikesaartele ja laidudele. Nii rahvapärimuse kui ajalooandmete põhjal on teada, et peale Liivi ja Poola-Rootsi sõdu ning Põhjasõda paljud siitkandi tühjad talud taasasustati peamiselt teiselt poolt merd sõdadest alati vähem räsitud Soomest tulnud meeste poolt. Tundub, et tulijaiks olidki enamjaolt just nimelt mehed. Kui oleks tuldud tervete perede kaupa, küllap siis oleks rootsi või soome keel kõlanud siin kauem. Seetõttu paistab, et naised leiti juba Eesti aladelt. Sõja käigus oli hulgem kohalikke mehi hukka saanud ja seetõttu oli valida leski ja tüdrukuid, kellel muidu mehelesaamise võimalus puudunuks. Sisserändajad täitsidki tühiku, leides siit eest mitte ainult pere loomise võimaluse, vaid ikka ennekõike võimaluse tõusta sulase, vabadiku või maatamehe seisusest peremehe seisusse. Kindlasti oli ümberasujaid ka Venemaa poolelt, mis ei tähenda tingimata, et need olnuksid vene rahvusest ja venekeelsed. Ümberasujate siinne elujärg ning isiklikud õigused ja vabadused tunduvad olema neid igati rahuldanud tasemel, mille märgiks on, et keegi ei viitsinud vaeva näha iseenda ja oma pere vabaduspaberite vormistamisega, pidades seda ilmselt ülearuseks. Faktiliselt langeti seeläbi kohalike pärisorjadest talupoegadega samasse kategooriasse. Paistab aga, et see justkui nii väga ei häirinudki.

Mõisaomanikud olid äärmiselt huvitatud inimeste kinnistamisest ja olid valmis igasugusteks vastutulekuteks, andes endale aru, et kurjaga saavutavad nad suurima tõenäosusega vaid oma uute asukate peatse pagemise. Kiiu kandi genofond on seetõttu üsna mitmekesine. Kindlasti on siin suguseltse, kelle juured ulatuvad kohalikku muinasaega, kuid vaevalt leidub kedagi, kelle verd poleks segatud sisserändajate omaga. Kohapealsete perekonnanimede kujust ei saa teha järeldusi juurte kohta, kuna priinimesid võeti ja pandi lihtsalt meeldimise järgi, kasutades alatasa eeskujudena varemtuntud või kuskilt kuuldud võõrkeelseid perenimesid. Kuusalu kihelkonnas olid perekonnanimedena kasutusel lisaks üldlevinud saksapärastele ja loogiliselt tänu Soome lähinaabrusele rootsipärastele veel ka üllatavalt palju venepäraseid. Kiius ja ümberkaudu oli inimeste tegelik vabadusaste kaunikesti suur ja mõisaorjus surutud vastastikku aktsepteeritavatesse kindlatesse tavaõiguslikesse raamidesse, mille tagatiseks olid mitmekesised ärakargamisvõimalused – ennekõike meri, siis lõputud lõunapoolsed metsakõrved, eriti Paukjärve kant, kus varasematel sajanditel pidevalt redutas igat masti kargajaid, kes elatusid alatasa maanteeröövist ja keda tunti vargaina (sealt ka Vargamäe) või razboinikute ehk eestipärasemalt poinikute või punikutena ning muidugi vabalinn Reval pakkusid selleks piisava valiku. Ometi püsisid inimesed paigal, kargu mindi harva, kõige sagedamini nekrutiksvõtmise hirmust. Eesti tervikpildis on see olnud suhteliselt erandlik, kuid samas situatsioonis mõisate juures Padisest Palmseni üpriski sarnane seis.

Ka ei ole Kiiust teada ühtegi mässu – eks seegi ole märk inimeste piisavast rahulolust ja omakorda mõisahärrade mõistlikust suhtumisest maarahvasse. 1905.aasta mõisapõletamiste laine ulatus vahetult naabermõisateni, kuid Kiiut see säästis, kui mitte arvestada mõne kaugemalasuva heinaküüni salapärast süttimist. Ülepea ei leia Kiiu ajaloost ka ühtegi näidet mõisnike või nende käepikenduste vastu sooritatud atentaatidest. Tavaõigust eiravaid alandavaid ja sadistlikke karistusviise või seksuaalset ahistamist harrastavate sakste ja nende maatõugu käsilaste põhjalik läbikolkimine või lihtsalt mahalöömine toimis ju aastasadu eesti talupoegade kõige veenvama vastupanuliikumise vormina, eriti üldisema profülaktika ja preventsiooni mõttes: need lood ju levisid ning neid mäletati ja heietati kaua. Pimedat aega, inimtühje teid ja üksildasi kohti on meil aga alati jagunud. Valkla mõisa õela ja kiimalise valitseja laip leiti ühel ilusal hommikul maanteekraavist veel üsna mõisa-aja lõpus, keda aga ei leitud, olid süüdlased. Kiius ilmselt ei antud sellisteks sammudeks põhjust. Tõele au andes tuleb tunnistada selle väite kehtivust ka kogu ülejäänud majoraadi osas: Kolga suured saksad olid heade härrade kuulsuses, nende suhtumine oma talurahvasse patriarhaalselt ja aristokraatlikult armulik ning küllap ka kaadripoliitika piisavalt läbinägelik.

Eestimaa kubermangus läks talumaade müük lahti mitukümmend aastat hiljem kui Liivimaal, Kolga majoraadi aladel aga veel paar aastakümmet hiljem, alles XX sajandi alguses. Imeks pandav seejuures on Kiiu kandi sotsiaalne stabiilsus. Kuna talumaade müük algas hilja, siis viibis ka talude kruntimine ja korralik väljaehitamine, hooned säilitasid arhailise ilme, mistõttu just majoraadi aladelt on vabaõhumuuseum saanud nii mõnegi väärt eksponaadi. Kuigi Kiiu viljakad maad jaksanuksid ära toita aina enam rahvast, ei kasvanud elanikkond siiski teab mis olulisel määral. Omad piirid seadis haritava maa ja sestap ka töö puudus. Töökäte ülejääk, sealhulgas iseäranis hakkajam või rahutum rahvas lahkus põhiliselt linnadesse. Väljaränne suurtesse tõmbekeskustesse, samuti arvestamisväärse tööstuse puudumine pidurdas kohapeal suuremate asulate teket.

Inimeste arv Kiiu mõisa alal (G.Vilbaste andmetel):

Aasta Elanikke
1687 446
1712 157
1782 710
1795 752
1816 811
1834 1077
1858 991
1881 979

Kiiu kandi külade taludest

1694. aasta kaardi järgi oli Kiius 6 talukohta, neist 2 täisadramaa, 3 poole adramaa ja 1 veerand adramaa suurune. Talusid pidasid: Ohja Peter (Oja talu), Ustahlo Jack, Harra Thönno (ilmselt Hara külast tulnud mees), Ohja Tönno (Oja talu), Lähne Peter (Lääne talu) ja Muhulas Nickolas (ilmselt Muhumaa mees).

Mäepea külas oli 16 talu (poole ja veerand adramaalised), Pirsallika külas oli 10 talukohta, neist 1 terve, 7 pool ja 5 veerand adramaad. Salmistul oli 9 talukohta, Põhja küla veel ei ole olemas. Kuusalu külas oli 21 talukohta, neis ainult 1 täisadramaa, ülejäänud väiksemad, kokku 10,5 adramaad. Sõitme küla tekib kahe mõisa maadele ja seal on kokku 8 kohta, millest 2 jääb Kolga mõisa ja 6 Kiiu mõisa maadele, Tüliveres on 1 adramaa suurune talukoht, Võnsil talukohta veel ei ole. Lõpeveskil oli pool adramaad ja Kurblul (Kurkyll) veerand adramaa suurune talukoht.

1832. aastal olid Kiius järgmised talud (G.Vilbaste andmetel): Härma, Kerro (Käru), Läne, Leppiko, Oja, Reie, Wilgaste.

Kiiu kandi talud aastal 1894:

  • Kiiu küla: Härma, Kerro (Käru), Oja, Lääne, Leppiku, Reiemardi, Võllajüri.
  • Mäepea küla: Saare, Kokka, Kopli, Paalijaani, Tõnikse, Pruuli, Innomiku, Jakobi.
  • Pirsallika küla: Indreko, Adori, Paalimäe, Nappa Hanso, Nappa Jaani, Mikkuri, Koobaste, Vaino, Sepa.
  • Kuusalu küla: Laivere, Tõnumardi, Hinnu, Tiitsu, Kolga Petra, Käli, Tatso, Kapa, Pinni, Uuetalu, Oduli, Tarva, Kõstri.

1898. aastal oli Kiius 7, Pirsallikal 9, Mäepeal 15, Salmistus 23, Kuusalus 22, Põhja külas 9, Kupu külas 8, Sõitmel 27, Rehatsel 11, Külmallikal 3 ja Ilmastalus 6 talukohta.
Lähimad kõrtsid olid Valklas, Kiius, Kuusalu Nõmmel ja Kahala-Liival.

Kui Eesti Vabariigi maareformi tagajärjel jaotati Kiiu mõisamaad taludeks, tekkisid Karjala, Kaasiku, Allika, Ukumäe, Nõmmiku, Kasevälja, Teedelõpe, Tagavälja, Kruusimäe, Liivapõllu, Rünka, Rahula, Kangru, Veski, Jõe, Lilleoru, Vaga, Adula, Paju, Mäe, Madala, Kukkoja, Kooli, Tuleviku, Suurekivi, Pirnpuu ja Huntaugu talud.

Kiiu vallast

Kiiu vald kujuneb Rootsi ajal Kiiu mõisa juurde kuuluvate talupoegade seisusliku kogukonnana: kohustusi muudkui koguneb, õigusi õieti mitte, omavalitsusest on asi õige kaugel, sama lugu mujalgi meie maal. Põhjasõda lõikab läbi juba alustatud mõisa riigistamise ja ammugi tulevaste riigitalupoegade priikslaskmise plaanid. Järgneb sajand kõige trööstitumat orjust, mil vald tähendab üksnes talupoegadele pealesunnitud vastastikust ühiskäendust. Muutused toob alles XIX sajand: 1803. aastal luuakse Eestimaa talupoegadele kogukondlikud vallakohtud, mis sest, et nende elu sellest mitte kergemaks ei lähe. Kohtumehed saavad kogunisti erilised märgid rinda, Kiiust on üks selline teada: vapikilbike kirjaga Kijo Walla Kohto Mees 1803.

1816. aastal lastaksegi peale pisut enam kui sajaaastast viivitust Eestimaa pärisorised talupojad priiks, loomulikult ilma maata. Järgmisel aastal, algava eesrindliku teoorjusliku korra viljastavates tingimustes lõpetatakse ka eksperiment vallakohtu osas. Vallad jätkavad esialgu mõisate poolformaalsete ripatsitena, nende asjamehed pigem mõisa jooksupoiste kui rahvaesindajatena. Tunnuslik on Kolga hiigelmajoraadi kõigi nelja mõisa talupoegade vormistamine üheks vallaks aastal 1831. Loomulikult on tegemist mitte iseorganiseeruva inimkoosluse vaid lihtsalt formaalse hingekirjaga. Isegi priinimede panek priikslastutele jääb kaheks aastakümneks venima. Sisuline murrang saabub peale pärisorjuse lõplikku ärakaotamist Vene riigis, kui ka meil keelustatakse teoorjus ja peks, lõpetatakse sunnismaisus ja vallad vabastatakse mõisate võimu alt ning muudetakse talurahva seisuslikeks omavalitsusteks, korraldades neid aga vanaviisi mõisate kaupa. Aastaks kirjutatakse 1866.

Algul töötaski Kiiu vallavalitsus mõisas. Kiiu esimene koolmeister hakkas täitma ühtlasi vallakirjutaja kohustusi, hiljem muutub see üldiseks tavaks. Aastal 1891 toimub ka Harjumaal suur valdade liitmine-laiendamine, Kiiu ja Kirikuvald panevad kaustad ühte kappi ja rahad ühte laekasse Valkla vallaga. Üle Eesti algab vallamajade soetamise ja ehitamise laine. Kiiu vallamaja asukohaks on märgitud 1898. aasta kaardil veel Hinno talu, 1900. aastal valmis aga uus paekivist vallamaja Pirsallika külas Hindreku maadel, kooli vastas Rihumäe ‒ Salmistu tee ääres. 1929. aastal kolis vallavalitsus sealt Kiiu mõisa, vabastades vanad ruumid kooli tarbeks. Kiiu mõisa jääb see ka pärast ühinemist Kodasoo vallaga ja kaasnevat nimemuudatust, mis toimub aastatel 1938-1939. Omariikluse tulekuga muutuvad vallad piiratud õigustega seisuslikest omavalitsustest täievolilisteks täisdemokraatlikeks territoriaalseteks omavalitsusteks, esindades ja teenindades nüüd mitte ainult kohalikku talurahva kogukonda vaid kõiki valla elanikke, kusjuures valdadega liidetakse nüüd ka endised mõisamaad, mis seni koos oma muudest seisustest asukatega olid seisnud väljapool valdade kompetentsi ning olnud oma peremeeste ja nende rüütelkondade hallata. Seisused ja igasugused seisuslikud asutised kaotatakse aga seadusega sootuks ära. Valdadest ja linnadest saavad Eesti Vabariigi põhilised omavalitsusüksused, kuna maakonnad jäävad toimima ennekõike riikliku halduse maa-alaliste üksustena, kihelkonnad jäetakse aga ilma igasugustest halduslikest või omavalitsuslikest funktsioonidest. Samas vallakohtud, mis reanimeeriti koos varjusurmas valdadega 1866.aasta reformidega (ikka seisuslike) talurahva alamastme kohtutena, degradeeriti valdade hoolekande- ja eestkosteasutisteks, kuna kogu senine kohtusüsteem korraldati põhjalikult ümber. Vana vallaseadus jäetakse aga mõningaste demokratiseerivate kohendustega kehtima, mis on heaks tõendiks, et sel polnud väga vigagi. Vaikiva oleku ajal omavalitsuste võimutäiust mõnevõrra kärbiti, koos haldusreformiga kirjutati neile ka uued moodsamad seadused.

Igasugusele Eesti omavalitsusele saabus kiire ja jõhker lõpp koos Nõukogude okupatsiooniga. Paljudele teenekatele omavalitsustegelastele ja -teenistujatele tähendas see ka isikliku elu traagilist lõppu. Vallad ise elasid imekombel üle painajalikud neljakümnendad, enne kui need 1950.aastal lõplikult prügimäele kupatati. Selleks ajaks olid need mitte ainult minetanud vähimagi demokraatliku alge, vaid ka praktiliselt igasuguse võimunatukese. Reaalne võim koondati kommunistliku partei kätte, kuid Nõukogude võimu näilise kehastusena taasokupeeritud maal kukuti 1945.aastal moodustama Nõukogude Liidus järeleproovitud eeskujul külanõukogusid, esialgu justkui valdade koosseisus. Praktikas oli see esimene samm elujõuliste valdade tükeldamisel. Vaieldamatult oli see igas mõttes tagurlik samm, millega asuti nullima äsjase iseseisvusaegse territoriaalhaldusreformi tulemusi. (Viimane on meil muide jäänud seni ainsaks omataoliseks ettevõtmiseks, millele eelnes pikk ja põhjalik ajastu tipptasemel teadustöö – rahvusvaheliselt tunnustatud geograafi professor Edgar Kanti, Tartu Ülikooli tulevase rektori, juhtimisel.) Hästitoiminud Kuusalu vallale tõi see kaasa killustamise Kiiu, Kodasoo ja Hirvli külanõukogudeks, poolekssaagimisele läksid ka sellised stabiilsed tervikud nagu Kolga ja Kõnnu vald. Allesjäänud ülesanded kohaliku elu korraldamisel, peamiselt küll kõrgemalt tulnud käskude täitjana, kanditi järk-järgult külanõukogudesse, kuni võis valla tühja kestana kõrvale heita. See aga sünkroniseeriti veelgi räigema hoobiga Eesti loomuldasa kujunenud haldusstruktuuri ning eestlaste ajaloolise mälu ja paikkondliku identiteedi pihta: koos valdadega läksid likvideerimisele ka maakonnad, mille asemele paisati 39 enneolematus suurusjärgus ühikut, mil nimeks rajoonid. Kui külanõukogusid oli ligi kolm korda rohkem kui hinguseleminevaid valdu, siis rajoonide arv ületas maakondade oma rohkem kui kolmekordselt. Kuna kõik head asjad pidavat ju käima kolmekaupa, siis sai väike Eesti endale veel natukeseks ajaks ka kolmanda administratiivterritoriaalse tasandi ehk jaotuse kolmeks oblastiks. Nõnda sattuski Kiiu Harju maakonna Kuusalu vallast Tallinna oblasti Loksa rajooni Kiiu külanõugu koosseisu. Kõigile neile esmapilgul lihtsalt jaburatele, tegelikult aga kurikavalatele destruktiivsetele reformidele järgnes veel kümmekond aastat innukat kaardisolkimist, nüüd aga õnneks juba vastassuunas. Lakkamatute palavikuliste reorganiseerimiste tulemusena taastus maakonnatasandil enam-vähem vana seis, vallatasandil paraku mitte, kuna külanõukogude struktuuri üritati mõisaaegsel viisil vägisi korrelatsioonis hoida nõukogulike kroonumõisate ehk sovhooside-kolhooside piiridega, mis aga püsisid ise pideva mullistuse seisundis. Mõttetute rajoonide ümberristimine maakondadeks või küsitavate külanõukogude kuulutamine valdadeks ei tee imet. Toona kokkukeedetud suppi saab eesti rahvas kardetavasti kaua helpima. Kiiu pääses veel kergelt. Eksperiment nimega Loksa rajoon tunnistati ammendunuks selle seitsmendaks sünnipäevaks. Selle Harju ja Viru pool läks kumbki tagasi oma koju. Teatud mõttes taaskohtumine toimus aastaid hiljem, nüüd juba Lahemaa kontekstis, aga ilma venestatud läbipõrunud kunstliku rajoonikeskuseta. Endise Kuusalu valla osas jäi juba varemgi peale terve mõistus: kolm külanõukogu olid varsti jälle vana nime all kenasti koos, esialgu muidugi ikka külanõukogu sildi all. Vana nime tagasivõttu soodustas asjaolu, et taastatud üksuse kontor (külanõukogu selle täpsemas tähenduses) hakkas paiknema kõigi selle piiresse jäävate majandite jaoks võrdselt neutraalses punktis, mitte-agraarses Kuusalu alevikus. Kõnnu vald taastas oma vanu piire Loksa külanõukogu nime all, kuna sinna paigutati Kolgakülast ümber selle keskus. Ka Kolga jõudis vahepeal külanõukoguna juba oma vanadesse piiridesse, siis aga jagati Kuusalu ja Loksa külanõukogude vahel hoopiski ära, põhjenduseks, nagu ka Kuusalu külanõukogu läänepiiri muudatustel ikka majandite reorganiseerimine. Alevipaberitega Loksa jäi eraldiseisvaks enklaaviks keset omanimelist külanõukogu, naabriks selle samanimeline küla. Seis jäi samaks, kui ühest oli saanud vald (1992) ja teisest linn (1994). Kuusalu vald kui omavalitsus taastati ühe esimesena (11.04.1991), enne veel kui riiklik iseseisvus. 1994. aasta algul koliti selle vallavalitsus teistkordselt Kiiu mõisa, mille härrastemajal on väljavaade kujuneda ajapikku kihelkonna kõige teenekamaks vallamajaks, eriti nüüd, peale ühinemist Loksa vallaga (2005).

Kiiu koolist

Kiiu kool oli valla ainuke kool. Mõnda aega oli kool ka Muuksis ja hiljem Loo mõisas. Peale Valkla vallaga liitumist hakkab Kiiu kool õpetama ka endise Valkla valla lapsi ja Valkla kool suletakse. Kiiu kool on korralikult väljaehitatud, 1884. aastal kui valmis kahekorruseline kivist koolimaja, oli see üks uhkemaid Põhja-Eesti maavaldades. Õpilaste arv kasvas kiiresti ja nii tuli koolina kasutusele võtta kooli naabruses paiknenud Kiiu vallamaja: XX sajandi algul läksid kooli kasutusse pooled vallamaja ruumid ja alates 1929. aastast maja tervikuna. Kooli paigutamine mõisa, mis oli peale Vabadussõja lõppu Eestis tavaline praktika, hoolimata ruumipuudusest Kiiu kooli puhul teoks ei saanud. Üks tõenäoline põhjus selleks oli Kiiu härrastemaja halb seis. 1918. aastal olid mõisa rüüstanud nii vene kui eesti väed. Samuti kohalikud külamehed olid käinud seal laastamas. Mõisa vilets olukord oli ka ilmselt põhjuseks, miks Tallinna lähedal paiknev mõisasüda ei kõlvanud peale Vabadussõda autasuks mõnele teenekale sõjaväelasele. Samas on teada, et vald taotles riigilt korduvalt ja pidevalt mõisa oma valdusse, lahendamaks nii kooli kui vallamaja ruumikitsikust. Üleandmisega venitamise põhjused kipuvad tänaseni jääma tumedaks.

Kiiu kool asutati 1867.aastal. Asutamise otsus tehti aastal 1863 ühel ajal Uuri kooliga. Kooli asutada kavatseti koos Loo vallaga. Takistuseks asutamisel oli sündsa koha puudumine ja õpetajate palkadeks kohaste maade mitte leidmine. Esimeseks kohaks valiti välja Kadapiku (Allika küla). Siis valiti koolimaja kohaks Kure talu Kaldsimägi ja Maidu karjamõis. Lõpuks annetas krahv Stenbock kooli ülalpidamiseks Allika külas asuva Hindreku talukoha. Maja ehitati valmis valla poolt ja koolis alustati õppetööd 1867.aastal. Samal ajal avati kool ka Valklas. Kuusalu khk. – Leida Rebane (1930)

Kiiu kooli nimetused:

  • Kiiu vallakool (1867-1902)
  • Kiiu II klassi Ministeeriumikool (1902-1920)
  • Kiiu 6-klassiline Algkool (1920-1938)
  • Kuusalu 6-klassiline Algkool (1938-1944)
  • Kuusalu Mittetäielik Keskkool (1944-1950)
  • Kuusalu 7-klassiline Kool (1950-1962)
  • Kuusalu 8-klassiline Kool (1962-1974)
  • Kuusalu Keskkool alates (1974)

Kool tegutses (Pirs)Allika külas Hindreku (Indreku) talu maadel niisiis aastatel 1868 kuni 1964, mil kolis uude majja (järjekorras kolmandasse) ning ühtlasi tänasesse asukohta Rihumäel, kus see ka keskkooli vääriliselt korralikult välja ehitati. Vana ajalooline koolimaja on tähistatud asjakohase mälestustahvliga ja leiab kasutamist eluhoonena, moodustades koos vastasasuva vana vallamaja ning ümbritseva meeleoluka haljastusega igati tähelepanuväärse ja omas valdkonnas kaunikesti haruldase ansambli, tõelise mälestusmärgi vallarahva kunagistele püüdlustele ja saavutustele omavalitsuse ja hariduse edendamise raskel rajal.

Kiiu koolijuhatajad:

  • Heinrich Stein (1868-1871)
  • Juhan Mill (1871-1876)
  • Johan Plumer (1876-1880)
  • Johannes Einstruk (1880-1898)
  • Eduard Federman (1898-1902)
  • Anton Kuldkepp (1902-1906)
  • Mart Liiva (1906-1911)
  • Anton Lõhmus (1911-1914)
  • Gustav Leht (1915-1944)
  • Tõnis Pere (1944-1946)
  • Salme Kotkas (1946-1947)
  • Lydia Soorand (1947-1948)
  • Boris Kivik (1948-1950)
  • Mari Meerik (1950)
  • Emil Eskla (1950-1954)
  • Voldemar Virkus (1954-1955)
  • Karin Lehtpuu (1955-1959)
  • Laine Kadajas (1959-1984)

Kiiu mõisast

Kiiu mõisa rajamise kohta andmed puuduvad. 1348. aastal toimus Kiiu mõisas Harju-Viru seisustepäev. See tähendas, et Kiiu oli piisavalt keskseks punktiks nii Harju kui Viru rüütlitele, vaimulikkudele ja linnakodanikele ning seetõttu sobilik koht kogunemiseks. Tõenäoliselt oli juba sel ajal Kiius olemas mõis, sest seisuste päeva toimumise kohana on kirjutatud villa Kyde, mis tähendab tõlkes pigem mõisa kui küla. Sellest ei tihka siiski teha ennatlikku järeldust, et siin oli ees ootamas esinduslik hoonestus, tõenäoliselt toimus seisustepäeva saadikute majutus telklaagris. Küll aga saab järeldada, et Kiiu oli tollal üle Põhja-Eesti tuntud paik, kuhu osati kaugemaltki tulla. Seekordne seisustepäev oli ise ilmselt üks äärmiselt tõsine nõupidamine, sest alles oli selja taha jäänud Jüriöö ülestõus ja Taani kuningas oli müünud oma Eestimaa hertsogkonna Saksa Ordule. Võimuvahetus pakkus ilmselt arutelu teemat piisavalt.

Kiiu mõisa on esmakordselt sõnaselgelt mainitud 1418. aastal, mil selle omanikeks olid vennad Hannes ja Klaus Soye.

1505. aastal omandas mõisa Hermann Lode, kellelt see 1517. aastal Fabian von Tiesenhausenile läks. Fabiani järel valdas mõisa tema poeg Caspar von Tiesenhausen, kes aga Poola poolele üle läks, mistõttu mõis 1566. aastal riigistati.

20. oktoobril 1614 läänistas Gustav II Adolf mõisa Jakob De la Gardiele truu teenistuse eest aga osalt ka Caspar von Tiesenhauseni võla tõttu.

1666. aastal müüs Jakobi poeg Axel Julius De la Gardie Kiiu mõisa 18 000 riigitaalri eest oma õele Christina Catharina Stenbockile.

17. sajandi lõpus mõis redutseeriti. 1699–1907 moodustas Kiiu koos Kolga, Kõnnu ja Loo mõisaga fideikomissi.

Tsaar Peeter I käsul immiteeriti mõis 1714. aastal Christina Catharina Stenbocki tütrepoja krahv Gustav Otto Douglase käsutusse.

16. veebruaril 1724 kuulutati Kiiu keiser Peeter I privileegiga Stenbockide pärusomandiks. Mõisaomanikuks sai Bengt Ludwig Stenbock (1694–1737), viimase surma järel aga tema vend Friedrich Magnus Stenbock (1696–1745). Viimaselt päris mõisa tema poeg Karl Magnus Stenbock (1725–1798), temalt omakord pojapoeg Magnus Stenbock (1780–1816). Temalt pärib mõisa poeg Ludwig Stenbock (1812–1849), temalt aga vennapoeg Magnus Stenbock (1804–1885). Viimase pärija oli tema pojapoeg krahv Eric Stenbock (1860–1895). Ericu surma järel pärib mõisad tema lell krahv Michael Stenbock (1837–1910).

1907. aastal ostis Wilhelm Nerling 350000 rublaga Kiiu mõisamaad. Talumaad kinnitas 1912.aastal Tallinna Ringkonnakohus Michaeli pojale Wssewolod Stenbockile.

Kiiu mõisal on olnud hulgaliselt rentnikke. Neist ainult väheste kohta on säilinud andmeid. Siin on nimetatud neist mõned. Aastaarvud nimede ees näitavad aastat ,mil kirikuraamatu järgi nimetatud isik kindlasti on olnud Kiiu rentnikuks. Kuna Reinhold von Tritthoff suri 1895 .aastal, siis on teada ka Ludwig von Wendrich`i rentnikuks saamise aeg.

  • 1841 Hugo von Brevern (hilisem Loo rentnik, rahvas mäletas veidriku Prievli- härrana)
  • 1848 Koch(?)
  • 1851 Rudolf von Tritthoff ( krahv K.M.Stenbocki väimees)
  • 1889 Reinhold von Tritthoff (eelmise poeg)
  • 1895 Ludwig von Wendrich (rahvasuus Vändrik)
  • Murell(?)
  • Wilhelm Nerling (rahvas kutsus teda Närling ja mäletas mõnusa mehena).

Kiiu mõis kuulus majoraatse fideikomissi alla, st tegemist oli tervikvaraga, mida oli seadusega keelatud müüa, pantida, sellele servituute seada või koormata mõnel muul viisil, kusjuures omanikul puudus igasugune õigus ilma vastava kohtuotsuseta seda korda muuta. Fideikomiss pärandus majoraadipõhimõttel alati üksnes vanemale pojale või selle puudumisel lähimale vanimale meessoost sugulasele, mis pidi tagama väärika suguseltsi järjepidevuse ning sellele tarviliku seisusekohase ainelise vundamendi. Samas ei käsitatud seda vaid konkreetse majoraadihärra ja tema kitsama perekonna viisaka äraelamise tarbeks loodud kinnisvarana vaid sellega kaasnes moraalne kohustus hoolitseda sugukonnapeana terve suguvõsa heaolu eest. Just fideikomiss oli põhjuseks miks Kolga majoraadi aladel, sh loomulikult ka Kiius, talude mõisalt väljaostmine sai alata alles peale selle piirangu lõpetamist 1907. aastal.

Kolga majoraat oli XX sajandi alguseks suurtes rahalistes raskustes. Et mõisa pankrotist päästa tuli leida moodus fideikomissi lõpetamiseks ja niiviisi teha tee lahti mõisa varade müügiks. Abi tuli Kõnnu mõisast, kus kunagi oli mõtlematult kirjutatud servituut oma talupoegade kasuks, et need saaks õiguse mõisa metsa kasutada karjamaana. See varale pandud ebaseaduslik servituut andis Stenbockidele viisaka ettekäände fideikomissi kohtulikuks tühistamiseks ja tülika varade müügipiirangu lõpetamiseks. Tegelikeks fideikomissi lõpetamise põhjusteks olid aga suurekspaisunud suguseltsi krooniline ülejõu elamine, äge rahapuudus ja võlausaldajate nõuded.

Peale fideikomissi lõpetamist omandas Wilhelm Nerling, Kiiu mõisa senine rentnik 350000 rubla eest Kiiu mõisa. Nerling ei olnud Stenbockide sugulane ega isegi mitte aadlik. Ta oli Järva-Madise pastori poeg, abielus Haljava mõisniku tütre Anna von Stackelbergiga. Kuusalu kirikuõpetaja Karl Eduard Ney (1907-1914) kirjutab seepeale 1908. aastal kirikukroonikasse, et tema arvates on algamas nüüd täielik kaos. Nimelt on Nerling koos Kiiu mõisaga omandanud ka tavaõiguse alusel kiriku põliskasutuses olnud maad nagu Kooli põld, Kooli heinamaa ja Rannaheinamaa. Need maatükid on varasemate mõisahärrade poolt igiammustel aegadel antud kirikule heameeleks kasutada. Nerling olla öelnud, et esialgu võib kirik neid maid edasi pidada, kuid kahtlemata kuuluvad need temale kui ostjale. Ney on veendunud, et sellisest asjade käigust ei saanud teadlikud olla Stenbockid, kes on alati kirikusse hästi suhtunud. Nerlingile läksid ka kõik köstri kasutuses olnud maad. Pastori arvates oli Nerling kui Stenbocki nõuandja olnud kõige selle alatuse taga.

1909. aastal kirjutab Ney, et kuna temaga on käitutud puhtalt juriidikast lähtuvalt, siis peab ka tema nüüd nii talitama. Ta kavatseb edaspidi pastoraadi metsa, mida eelnevad ametivennad on hoolega hoidnud, ulatuslikult maha raiuda ja realiseerida. Samuti plaanib ta Nerlingilt nõuda jahiõiguse eest kiriku metsades 50 rubla aastas ja ähvardab, et kui viimane seda ei maksa, siis kõmmutab ta kõik metsas elavad jänesed ise maha. Ney loodab ometi, et kuna Nerling on kirglik jahimees, siis küllap ta selle raha ikka maksab. Ainul nii saavat selliste „aumeestega” asju ajada. Pastori pahameel on kindlasti tingitud ka sellest, et peale Kiiu mõisa omandamist muutus Nerling kiriku patrooniks, kes just pidanuks seisma hea kiriku käekäigu eest. Seda kummalisem tundus Neyle, et see isik on nüüd põlised kirikumaad endale krabanud.

Kõnnu mõis suudetakse esialgu veel Stenbockide perele jätta, kuna sellele oli kavandatud oluline roll Kolga mõisa päästmise plaanis. Kõndu koondatakse suur osa majoraadi võlgadest ja see müüakse variisikule. Kolga peaks saama niiviisi võlgadest vabaks ja jääma Stenbockidele. Pastor Ney on mures, et nii laguneb balti suuruselt teine maavaldus – 28000 tiinu suurune hiigelmõis. Ney kirjutab, et siin on ka vastus pastor Kentmanni juba1895. aastal esitatud küsimusele: Mis saab küll Kolga mõisast?

1908.aasta all kirjutab Ney kroonikasse, et parun Stackelberg, kes oli Stenbocki volimees koos tema oma nõuniku Nerlingiga mahhineerivad koos Doni-Aasovi panga juudisoost tegelastega. Stenbockide võlad koondataksegi Kõnnu mõisa ja panga taksaatorid hindavad mõisa varad üles: põllukive näidatakse kui väärtuslikku ehitusmaterjali ja juba raiutud mets läheb kirja täis elujõus metsana. Ilmselt saavad taksaatorid mahhinatsioonide eest suurt vaheltkasu. Siis leitakse tsaariperekonna sugulane suurvürst Nikolai Nikolajevitš Romanovi vallaspoeg kaardiväepolkovnik Nikolai Nikolajevitš Nikolajev, kes on abielus kellegi itaallannaga, kes on omakorda jõudnud olla varasemas abielus paruness Wrangel. Kõnnu mõis, mille tegelik väärtus ei ole enam kui 300 000 rubla ostetakse naise nimele 500 000 rubla eest. Tõenäoliselt ostab ta selle mõisa laenurahaga või saab võlgade katteks. Järgnevalt realiseerib uus omanik, proua Nikolajeva, mõisa metsa ja muu vara ning laseb mõisa pankrotti. Pankrotipesa läheb Talurahvapangale, Doni-Aasovipank sai ilmselt tehingust korralikku kasu. Nikolajevite tehinguisse kaasamine oli ilmselt tarvilik omamoodi garantiina, sest keisri sugulane andis kogu mahhinatsioonile vajaliku usaldusväärsuse ja samuti päästis peale pankrotti võimalikest ebameeldivustest. Pastor Ney on nördinud, et Stenbockide lugupeetud suguselts sellistes mahhinatsioonides kaasa lööb. Ka peale Talurahvapanga omandusse minekut jäi Kõnnu mõisa pidama selle senine rentnik de Vries.

1910. aastal on Ney kirikukroonikasse jäädvustanud järgmisi uudiseid ja mõtteid: Peter von Stenbock, kes on hiljuti lahutanud oma rikkast vene naisest, ei suuda enam katta Loo mõisa väljaostuks võetud võlgu ja see pannakse müüki. Wilhelm Nerling oli Stenbockide usaldusisik ja tal oli volitus tegeleda mõisa müügiga ja näidata seda potentsiaalsetele ostjatele. Küsitud alghind oli 125000 rubla. Ootamatult asus aga Nerling ise ostja rolli ja omandaski mõisa. Arvatavasti oli mõisa tegelik väärtus oluliselt kõrgem kui Stenbocki poolt hakatuseks nimetatud summa. Pastor kinnitab, et Loo mõisale tuli jõukate ostjate poolt palju paremaid pakkumisi, kuid Nerling ostis mõisa alghinnaga. Häbiks paneb Ney, et nii müüjaks kui ostjaks oli sisuliselt sama isik.

1913. aasta aadressraamatu järgi kuulusid Kiiu mõisa talumaad Agraarpangale. Tõenäoliselt olid panga omanduses seniste renditalude müügiks krunditud maad, mitte mõisa kui tootmisüksuse maad, mis said uued omanikud alles maareformi käigus. Eesti Vabariigi Maaseaduse alusel nii Kiiu, Loo kui Kõnnu mõisad riigistatakse kogu täiega, ainult Kolga mõisasüda (nagu ka Tsitre suvemõis) jäetakse natsionaliseerimata ning antakse nn jäänukmõisana Stenbockide perekonna, täpsemalt selleks loodud erilise, ikka fideikomissi ja majoraadi põhimõtetel toimiva sihtasutuse omandusse. Uhke esindushoonete ansambel lülitatakse ühe haruldase erandina toona veel rikkalikust ent lausnihilistliku suhtumise käes kannatavast kodumaisest mõisa-arhitektuurist meie esimesse ja üpris lühikesse riiklikusse muinsuskaitse nimekirja. Kiiu äsjarenoveeritud häärberile ja utilitaarse ilmega abihoonetele sellist au muidugi osaks ei lange, ei siis ega ka mitte hiljem (väljaarvatud Kiiu tornlinnus). Mõis langeb aastatel 1918-1919 korduvalt rüüstamise alla ja seda nii kohalike tegelaste kui vene ja eesti sõdurite poolt. Nerling taotleb tulutult Eesti riigilt mõisasüdame tagastamist ja rüüstekahjude korvamist. Kohtus lüüa saanuna heidab ta kõigest 50-aastase mehena hinge. Mõisasüda jääb pikemaks ajaks riigi kätte.

1920-ndatel aastatel paiknes lagunevas Kiiu mõisas Kuusalu hobupostijaam, alates 1929. aastast Kiiu, peale ümbernimetamist Kuusalu vallavalitsus. II maailmasõja ajal olid mõisas korteris nii vene kui ka saksa sõdurid. Peale sõda olid mõisas korterid, Geoloogia Valitsus, kauplus, alates 1969. aastast Kuusalu kolhoosi abitootmine „Estron”, aastatel 1981 kuni 1993 Kuusalu kolhoosi kontor ja alates 1994. aastast Kuusalu vallamaja.

Kuusalu kolhoosist

Omariikluse aastatel Kiius jõuliselt arenenud talumajandusele tõmbasid vee peale Teine maailmasõda ja iseäranis nõukogude okupatsioon koos kaasneva terrori ning majanduslikult kahjurlike ja sotsiaalselt suisa sadistlike agraarreformidega. See kõik päädis lõpuks laostatud ja ärahirmutatud talunike laus-eksproprieerimisega vabatahtliku kollektiviseerumise sildi all, kusjuures varasema tugeva kandepinnaga mõttekas oma-algatuslik ühistegevus oli eelnevalt vihuti laiali lammutatud. Sundkolhoseerimise kampaania toimus iseloomulikult vahetult pärast 1949. aasta märtsiküüditamist. Varem ei paistnud Kiiu ega laiemalt Kuusalu kandis kolhoosiliikumise entusiaste eriti nagu olevat, propageeritav klassivõitlus ei tahtnud ka kuidagi õiget vedu võtta. Iseseisva talupidamise suhteliselt hiline stardipauk ja sarnased stardipositsioonid olid seni vältinud suuremat varanduslikku kihistumist, kuna ratsa rikkaks oli olnud võimalik saada üksnes vähestel salapiirituseveo või muude kahtlaste ettevõtmistega. Neist, kel kunagi oli käsi kullas, oli selleks ajaks juba pooltel p… mullas, ellujäänud virelesid üldjuhul Siberi vangilaagrites või parimal juhul Lääne pagulaslaagrites (kuhu sõja- ja surmahirm oli viinud Kuusalu kihelkonna randadest hulgem kõiksugu rahvast ). Üleüldine elatustase oli olnud ühtlaselt rahuldav ning juba aastaid tajutaval tõusuteel. Eilsetest rentnikest ja asunikest olid kasvanud iseseisvad peremehed, kel kaasaminek proletaarse või uusmaasaajaliku mentaliteediga oli vastumeelne ja sestap harvaesinev. Rahvas seisis raskel ajal vägagi solidaarsena, ühised kannatused seda vaid süvendasid. Kollaboratsioon püsis mõistuse ja paratamatuse piires, padukarjeristid ja koputajad olid haruldased tegelased, reeglina psüühiliste probleemidega isikud. Eelöeldud üldistused aitavad vast mõtestada, mille toel elati üle need rängad ajad ning mis väega roniti hiljem üheskoos üllatavalt kiiresti välja meie uusima ajaloo kõige mustemast ja sügavamast august.

Esialgu aga asutati Kiiu kandis teiste hulgas järgmised kolhoosid:

  • Kuusalu kolhoos, Kuusalu küla, esimees Johannes Muru
  • Allika kolhoos, Allika, Mäepea ja Põhja külad, esimees Karl Tamm
  • Kiiu kolhoos, Kiiu küla ja asundus, esimees Veeda Külama
  • Valkla kolhoos, Valkla küla, esimees Eduard Tamm
  • Valkla Tulevik, Valkla asundus, esimees Konstantin Einasmaa

Nende viie väikekolhoosi baasil moodustati 22. novembril 1952 Jossif Stalini nimeline kolhoos, mis varsti hakkas kandma siiski nime Kuusalu kolhoos. Selle etteotsa suunati Kehtna niinimetatud esimeeste koolist Arnold Vunk, kes juhtis majandit ajastu kontekstis igati edumeelselt ja vägagi edukalt kuni 1989. aastani. Vahepeal laiendati kolhoosi korduvalt äpumate naabermajandite liitmise läbi, nii et 1966.aastaks oli kihelkonna algselt rohkem kui kahekümne põllumajandusliku suunitlusega ühismajandi asemele järele jäänud kõigest kolm. Peale Kuusalu kolhoosi idapoolseks naabriks kujunenud Kahala sovhoosi ja Loksa kolhoosi tegutses siinsetes randades veel ka S.M.Kirovi nimeline kalurikolhoos. Kahala sovhoos jagatigi lõpuks nende kahe vahel.

Kuusalu kolhoos kogus kuulsust oma eesti mustakirju tõukarja ja kõrge piimatoodanguga. Piimatootmise traditsiooni juured ja hea maine Kiius said alguse juba 19. sajandil Kiiu mõisas, kust piimatoodetega varustati Tallinna linna. Samuti oli Kuusalu kolhoos tuntud ka oma algupäraste ja mitmekesiste abitootmistega. Tuntud ja nõutud olid abitootmises Estron toodetud lauakalkulaatorid ja sidesüsteemid, alkoholivabriku Remedia munaliköör ja katusekivitehase Est-Stein toodang. Eeskujulikult arendati välja nii tootmiseks kui elamiseks vajalik taristu. Palgatase ja töötingimused olid väga head ja see andis omakorda võimaluse valida tööjõudu. Kuusalu kolhoos oli ihaldatud töökohaks paljudele: majandi palgal oli hiilgeaegadel ligi 1200 inimest.

Pärast Eesti vabariigi taaskehtestamist kolhoos reformiti üldistel alustel. Selle varad jagati tööosakute kaudu kolhoosi liikmete vahel. Viimaseks esimeheks jäi Aleksander Pajuri. Kolhoos lõpetas tegevuse 1993. aastal.

Kiiu tänapäevast

2012. aastal on Kiiu 830 elanikuga alevik. Aleviku ausse tõsteti Kiiu 2005. aastal, mil Eesti suurimast külast sai Harjumaa pindalalt suurima valla keskus. Tänu soodsale asukohale Tallinna suhtes, tiheda sõiduplaaniga ühistranspordile ning turvalisele kaherealisele maanteele on Kiiu elanikele kergesti kättesaadavad pealinnas pakutavad töötamise aga ka haridus- ja meelelahutusvõimalused. Lõviosa vajalikke teenuseid on tagatud lähiraadiuses: haridus- ja spordivõimalused Rihumäel (Kiiust pooleteise kilomeetri kaugusel), kauplused, apteek, arstipunkt, rahvamaja, raamatukogu, kunstide kool, kirik, kalmistu, baar, söökla, postkontor, panga-automaadid Kuusalu alevikus (Kiiust kolme kilomeetri kaugusel), rääkimata ümberkaudsetest suurepärastest supelrandadest (Valkla, Salmistu, Andineeme, Tsitre), suusa-, ratta- ja matkaradadest või seene- ja marjametsadest. Kiius toimivad bensiinijaam-kauplus, romantiline kohvik restaureeritud tornlinnuses, maantee-äärne kõrts äsja renoveeritud hoones ning noortekeskus mõisa härrastemajas. Ehitamisel on Kiiu lasteaed. Kiiu on endistviisi ühtaegu nii magala kui tootmiskeskus. Tööandjatena tegutsevad siin sellised ettevõtted nagu Kiiu Soon, Remedia, Baltic Bison, SR autoveod, Monier, WeeRec, Galv-Est, Tehomet Baltic, Tektoon-A jt. Kiiu mõisahoones töötavad Kuusalu vallavalitsus ja ajalehe „Sõnumitooja” toimetus. Enamik Kiiu inimesi elab kaheksateistkümnes kortermajas. Ühepere-elamud paiknevad valdavalt Veski tänaval ja Tagaväljal, aga ka mujal aleviku äärealadel. Kiius edeneb agar kultuuritegevus, mille eestvedajaks on olnud alates 2009. aastast MTÜ Kiiu Arendus.